GP-2 Harrastajate eri

Me kõik teame, kes nad on. Nad on alati kohal, paljud neist juba aastakümneid. Mina mängisin nende vastu, kui olin tegemas oma esimesi samme sulgpalliplatsil. Platsile astusin enesekindlalt. Juba esimestest punktidest sain aru, et midagi on mäda. Kirusin ja olin hämmingus, miks ühtäkki mul endal midagi välja ei tule. Seejärel pani mõni neist viimase kirsi tordi peale öeldes näiteks "1:0 jäädavalt ette"(jah, kes muu kui mitte Kalle Kaljurand). Suur on tõenäosus, et ka mõni praeguse tippmängija võsuke nende vastu esimesed ristsed saab.

Kes on need kangelased kardina taga? Need kellelt silmad tihti ära pööratakse, kui käimas mõni Meistriliiga mäng, kus Kristjan Kaljurand saali oma rabakutega rõkkama paneb. Need, kes, olgem ausad, tegelikult kogu selle ürituse meistriliiga jaoks kinni maksavad.

Nemad on ala tõelised fännid. Nemad on aru saanud, et sport pole sprint, vaid maraton. Kogu elukestev eneseületus ja vaimupiitsutus, mis pakub vastutasuks ülimat rahulolu. Kuidas muidu põhjendada meesüksiku mängimist peale 35ndat eluaastat.

Eesti GP sari jaguneb nelja erinevasse liigasse. Meistriliigas võidutsesid 5.-6. oktoobril Tondiraba Sulgpallihallis toimunud osavõistlusel juba varsti postituse esimesse poolde rohkem sobiv Kristjan Täherand meesüksikus. Respect! Naisüksikus enamuse tõsiste konkurentide puudumisel kes siis muu kui Kristin Kuuba. Meespaaris end üsna kindlalt tundnud Raul Käsner ja Kristjan Kaljurand. Naispaaris kerge vigastusega kimpus olnud Helina Rüütel ja Kristin Kuuba ning segapaaris viimasel minutil koondisekutse saanud Mihkel Laanes ja Kristin Kuuba.

Madalamad liigad koosnevad endistest mängijatest, kes on jõudnud soliidsesse ikka ja harrastajatest, kelle tegevus on lisaks tippspordile ja noortespordile üks suurimaid sulgpalli alustalasid. Sel korral suutis noorus küll head mängu näidanud Triitonlase Henry Pihliku näol kogemuse alistada, kuid kindlasti polnud see veel meie "veteranide" viimane sõna.


Olen enam kui kindel, et nemad ei väsi. Vahel küll võtavad puhkust, aga ka seda ainult sunniviisiliselt, kas siis koduste pahameele rahustamiseks või võistlushaavade parandamiseks.


Seega näeme paadunud fänne ja ka teisi juba uuel aastal 7.-8.jaanuaril Tartus Ülikoolis Spordihoones.


Kõik tulemused leiate:

https://www.tournamentsoftware.com/sport/tournament.aspx?id=8AD19960-86AC-487E-8E8D-F6D76CA128A8

 

Kõige olulisem löök sulgpallis?

Mis on Teie arvates sulgpallis kõige olulisem löök? Rabak? Tilk? Tagant-taha? Võrgurull? Võrgudiagonaal? Slice?

Loomulikult on keeruline ja võib-olla isegi ebavajalik välja tuua ühte kõige olulisemat lööki. Kõik on oluline, kui tahad olla numero uno ja tõeline sulgpalli prodigy nagu keegi, kellest natukese aja pärast veel juttu tuleb. Sellest hoolimata esitan oma arvamuse ja nägemuse kõige olulisemast löögist. Selle löögi läbimõelduse, ajastatuse ja kvaliteedi olulisusest sain aru alles siis kui minu mäng muutus mõtestatumaks ehk lihtsamini öeldes ma sain vanemaks.

Selleks löögiks on tõste. Esmapilgul täiesti passiivsena tunduv löök. Siiski on hea tõste nagu hundinahas lammas. Kuid milline on hea tõste? Terav tõste? Lame tõste? Küünaltõste? Planeeritud tõste? Viivitusega tõste? Risti tõste? Otse tõste? Sellistele mängulistele küsimustele vastuse leidmine ja nende programmeerimine mängijatesse on üks suuri komponente, mis eristab tavatreenerit eliittreenerist. Hea tõste tekitab sulle väljakul aega, kui sa seda kõige rohkem vajad. Hea tõste paneb vastase pressingule alla, siis kui tema seda just kõige vähem vajab. Hea tõste on löödud nurka, kuhu vastane seda kõige vähem ootab. Hea tõste on löödud nurka kuhu vastane seda küll ootab, kuid kust ta ei saa kergelt valida, mis lööki teha. Hea tõste annab sulle võimaluse vasturünnakuks. Vastupidiselt halb tõste annab vastasele viivitamatu võimaluse heaks rünnakuks. Halb tõste võtab sinult aega ära olukorras, kus seda on niigi vähe. Halb tõste muudab sinu ründemängu automaatseks vastase ründemänguks.

Esitaksin veel ühe tugeva argumendi, miks mõttestatud tõsted on eriti viimastel aastatel muutunud häid ja väga häid mängijaid eristavaks elemendiks. Kõik teavad, et võrgumäng on sageli mängu võidu võtmeks. Sinna kiirelt peale minekut ja sealt heade lahenduste tegemist harjutavad ja oskavad paljud üle maailma. Seega on vaja esiteks saada mängija võrgust eemale ja alles siis on võimalik võrk enda kätte saada. Selleks instrumendiks on tihti hea tõste.

Pidagem rangelt siiski meeles seda, et varem või hiljem peab heale tõstele alati midagi järgnema. Midagi kiiret teravat ja ohtlikku. Vastasel juhul jääb hea tõste ainut tõsteks ja piir hea tõstmise ning liigse tõstmise vahel on õhkõrn.

Lõpetuseks nimetan mängija, kes aastal 2008 oli maailma parim rabaku lööja, kuid kellest 4 aastaga sai maailma parim tõstete planeerija. The one and only Lin Dan. Kes viitsib võrrelge 2008 ja 2012 olümpiamängude finaali videosid.

Feel the flow

Peale seda, kui olen oma elus tahaplaanile jätnud paremaks sulgpalluriks saamise olen täheldanud mõningaid nüansse, millele ma enne selliselt ei osanud mõelda. Väär on väita, et sulgpall oli mu kogu elu või et panustasin sinna kõik oma võimaliku ressursi. Seda tehes võib-olla oleksin saavutanud enamat. Sellest hoolimata oli ja on see minu üks suurimatest. Valetaksin, kui ütleksin, et ei igatse raskeid suvetreeninguid, mille lõppedes vallandunud endorfiinide kogus oli nii suur, et kartulikoti tunne maises kehas ununes. Valetaksin, kui väidaksin, et ei taha tunda veel seda tunnet, mil tähtsa mängu võitmine tekitab Sinus ettekujutuse nagu oleksid võimeline kõigeks. Kokkuvõtvalt on see võistlusmoment, mis muudab spordi ainulaadseks. See on ikkagi see põhjus, mis sunnib ühe inimese panustama niivõrd palju vaimset ja füüsilist kogumit asjale, millest reaalset mõõdetavat tulu ei pruugi tulla. Veel täpsemalt asjasse süüvimisel on selleks flow. Flowst on täpsemalt räägitud sellises spordipsühholoogia teoses nagu Mindset. Kõik, kes vähemalt korra oma elus on seda tunnet tundnud teavad ja tunnevad selle unepealt ära. Tegemist on seisundiga, kus saavutatakse selline tunne nagu kõik muu maailmas ei omaks vähimatki tähtsust. See mis ma teen praegu siin ja kohe on ainus, mis loeb. Ühtlasi võib täheldada mõningast aja tardumist olukordades, kus teinekord jääd tugevasse ajahätta. See on moment, kus kõik toimub ainult instinktiivselt. Sa ei tea, et tead. Ennast sellisesse staadiumisse viia ei ole kerge ja pahatihti jäid enamus minu flowsid treeningutele. Võistluspinge suutis enamasti minu jaoks selle tunde hävitada, mistõttu oli minu jaoks niiöelda trennisulgpall kordi nauditavam. Kindlasti on ka tippude jaoks selle feelingu saavutamine pingelistes olukordades väga keeruline ja näha on ka maailmatasemel võistlusmängudes selle nähtuse puudumist või vähemalt kõikumist. Seda enam tuleks flow saavutamise nimel pingutada, sest see näitab, et tegemist on erilise vaimuseisundiga. Ühtlasi muudab selle eriliseks asjaolu, et inimese keha ja vaim on justkui kooskõlas. Koostöö toimib nagu valatult. Paraku peab ka järeldama siit seda, et sellise seisundi saavutamiseks tuleb kehal vaim vaigistada. Või õigemini õpetada oma vaimu iseennast vaigistama, et ta ei hakkaks segama keha. Leian, et see on spordis ja üldse elus edu saavutamiseks üks põhilisi võtmeid.

Tööelus, kus konkurents ei ole alati nii üheselt ja kohe mõõdetav on seda tunnet veel keerulisem saavutada. See on võimalik, aga nõuab oskust. Mina ilmselt veel otsin enda jaoks neid oskusi ja trikke. Peaasjalikult seetõttu, et tunnen üsna arvestatavat närvilisust, kui mul ei õnnestu seda võistlusmomendi pühahetke pikalt tunda.

Seetõttu oleks minu soovitus see, et otsige flowd kõiges mida teete. See annab võimaluse tegutseda ja mitte liiga palju mõelda. Kui olete leidnud enda jaoks selle, mis teis kirjeldatud tunde tekitab ärge heitke seda oma elust välja. 

R

Emotsionaalne aktiivsus

Postitus on ajendatud osalemisest treenerina Euroopa tugevaimal juunioride turniiril Yonex German Junior 2014 Berliinis. 

Sulgpall on kindlasti üks intensiivsemaid spordialasid maailmas. Väidetavalt on selle mängu intensiivsus 48 protsenti. Kui võrrelda seda tennisega, millel vastav näitaja 9, siis on arusaadav kuidas on võimalik vaid pooletunnise heal tasemel mänguga kätte saada suur koormus. Ühtlasi peab sulgpalli mängiv inimene arvestama sellega, et otsuseid tuleb vastu võttu murdosa sekundi jooksul ning kõige selle juures segab sind vastane, kes üritab sulle teiselt poolt võrku naha alla pääseda. 

Pole kahtlustki, et lisaks füüsiliste võimetele tuleb pidevas maksimaalses valmisolekus hoida ka oma vaim, aga kuidas seda kõige paremini teha? 

Vaadates Malaisia, Hiina, Korea, Hong-Kongi ja Indoneesia mängijaid ja võrreldes neid Euroopa mängijatega oli väga suur vahe nende emotsionaalses aktiivsuses. Ainukesed, kes suutsid nendega sammu pidada olid mängijad Euroopa vaieldamatust valitsejast - Taanist. Aasia mängijad andsid juba esimestest punktidest oma vastasele ja iseendale vaimselt mõista, et nüüd läheb lahinguks, kust mina kavatsen võitjana väljuda. Selline suhtumine säilus kuni mängu võiduka punktini. Eurooplased olid ahastuses. Mis toimub? Ah mis mina väeti Eurooplane nüüd siin ikka seda sulgpalli mängida mõistan. Ja nii ta läks ning mõni suutis taastuda alles siis, kui oli juba liiga hilja. 

Loomulikult ei saa kogu aasialaste edu taandada selle elemendi peale, sest nad on tõesti mänguliselt ja füüsiliselt fenomenaalsed. Siiski on see jälle üks väike väga oluline tükk puzzlet. Tükk, mis on hädavajalik, et kokku panna mängija, kes on võimeline võitma. 

Vaimse ergutuse näitamine väljakul on kahtlemata paljudele ebamugav. See nõuab mõningast mugavustsoonist välja tulemist, aga ennekõike nõuab see harjutamist. Mäletan ise kui kunagi European Summer Schoolis praeguse Belgia peatreeneri Alan McIlvaini õpetuste saatel oma emotsioone välja näitasime. 

Paraku on ka Eesti sulgpallikohtunike tasandil minu arvates natukene väär arusaam sulgpallist kui ühest emotsionaalsemast mängust maailmas. Loomulikult on täiesti keelatud väljendada oma õnnestumist väljakul vastasele näkku karjudes. Tegemist on ikkagi ennekõike abivahendiga enda vaimse seisu hoidmiseks ja kindlustamiseks väljakul. Siiski ei tohiks mängijad saada karistada selle eest, kui väljendavad oma emotsioone õigesti, aga lihtsalt natukene valjemalt kui Eesti sulgpallipublik ja kohtunikud on harjunud. Ärge unustage, et meie sulgpallikultuur on lapsekingades. Aasia inimesed on seda ala domineerinud juba aastakümneid. 

Õppigem teistelt. Katsetame meie jaoks uusi asju ja ärgem ürita vägisi ohjeldada seda, mida pole mõistlik ohjeldada. Elame ennast positiivselt ja kui vaja siis valjult välja sulgpalliväljakul. Austame oma vastaseid. Näitame ka pealtvaatajatena üles emotsionaalsust ja anname võistlustele värvi juurde. Jätame need emotsioonid sinna, et suhelda rahumeelselt ja ülimat austust üles näidates oma lähedastega ja kõikide teistega, kes meie ümber on. 

Eesti 50ndate Meistrivõistluste ennustusmäng

1. Hõim-Vana

2. Raul Must-Heiko Zoober

3. Kati-Kreet Marran ja Kati Tolmoff

4. Jah

5. Jah

Näpunäited reketi ostmiseks

Annan edasi mõned oma ligi 13 aasta jooksul välja kujunenud olulisemad tähelepanekud reketi soetamiseks. Kirjeldan omadusi, mida pean vajalikuks turske mänguelamuse saavutamiseks.

Jäikus:

Selleks, et saada oma löögist kätte korralik kõrvulukustav litakas tuleb reket saada paindesse. Mida jäigem on reket seda raskem on seda saavutada. Löögitehnika peab olema õige ja käsi peab olema üsna tugev. Kindlasti loeks esimest olulisemaks. Korralik käe ja reketipea laadimine löögiks valmistumisel. Küünarnuki palli poole viimine. Korrektselt sooritatud küünarvarrepööre. Kasutades käe ja kogu keha lõtvust löögiliigutuse kiirendamine vahetult enne tabamist. Unustada ei tohiks halastamatut palli jälgimist, et vältida valet tabamist. Kõik see tagab, et tugevat lööki soovides see ka saavutatakse. Seega mida jäigem on reket seda suurema jõuga see paindest niiöelda tagasi põrkab ja palli tabab. Reketeid on üldjuhul kolme liiki. Medium, Stiff ja Extra Stiff. Tippreketitest üldjuhul Mediumit enam eriti ei leia. Üldjuhul soovitaksin eelistada vähemalt Stiff painet. Extra Stiff jäägu juba keskmisest tugevama harrastaja pärusmaaks. Materjalidest tulenevalt on ka Stiff ja Extra Stiff reketid kallimapoolsed ja seetõttu ei pea paine just alati määrama, mille kasuks otsus langeb.

Tasakaalupunkt

Üldjuhul jagunevad reketi Headheavideks ja EvenBalanciteks. Seega on reketid, mille raskus on peas ja mille raskus on võrdselt reketisse ära jaotatud. Jällegi raske peaga reketid nõuavad mängijalt juba eelnevalt kirjeldatud omadusi, et seda edukalt ära kasutada. Mängijad, kes on mänginud 5 aastat või vähem, naissoost mängijad või väiksemad lapsed peaksid kaaluma EvenBalance reketi soetamist, et raske reketipea ei hoiaks neid selles kiires mängus tagasi. Kindlasti tasub ära märkida, et enamus tippreketeid(vähemalt Yonexil) müüakse erinevates kaaludes. 2U 3U ja 4U, millest 2U on kõige raskem ja 4U kõige kergem. Seega enne kui otsustada tuleks kindlasti proovida erinevaid kaaluvariante, sest sama mudel võib erinevas kaalus omandada mängija jaoks hoopis mugavama feelingu.

Käepideme suurus

Sarnaselt raskusega tulevad reketid ka erinevate käepideme suurustega. Minu jaoks eriti viimasel ajal arusaadavamaks muutunud tõsiasi, et mida peenem on käepide seda mugavam on reketit käsitleda. Käepideme suurused käivad käsikäes reketi raskuse valikuga ning ka neid on kolm. G3, G4 ja G5. G3 kõige suurema läbimõõduga ja G5 kõige väiksemaga. Eriti lapsed ja julgeks öelda, et kõik kellel pole väga suur kämmal võiksid kindlasti mõelda vähemalt G4 suurusega käepideme peale. Vastasel juhul on raske kasutada mängu jaoks nii olulisi jäsemeid nagu seda on näpud. Kindlasti tuleks peale selle kulumist eemaldada reketi käepidemelt originaalgripp ja mitte asetada vahetusgrippi selle peale.

Brändi valik jäägu igaühe enda teha, kuid olles selle ala juures olnud pikka aega ja kasutades mitmeid erinevaid brände julgen öelda, et Yonex reketid on kindlasti ühed vastupidavamad ja ka tehnoloogiliselt kõige arenenumad. Loomulikult iga reketiga võib juhtuda, et see puruneb ka lühikese aja jooksul. Küll aga olen selliseid juhtumeid Yonexi puhul täheldanud kõige vähem.

Must ja valge

Ees ootavad 50ndad Eesti Meistrivõistlused sulgpallis 31.01.-02.02.2014. Täiesti arvestatav juubel. Mitte sassi ajada. Eesti sulgpalli ei tähista 50ndat juubelit, vaid 50ndat korda mängitakse Eesti Meistrivõistlusi. Kuigi asukohta pole veel ametlikult välja kuulutatud võin saladuskatte all öelda, et verd higi ja pisaraid hakatakse valama Eesti inseneride valmistamise mekas. Mente et manu - mõtte ja käega. Tallinna Tehnika Ülikooli spordisaal on kindlasti väärt koht Eesti Meistrivõistluste pidamiseks.

Minu soov oleks see, et need meistrivõistlused tuleks midagi natukene teistsugust. Tase võiks olla kõrgem. Saal võiks olla ilusam. Showd võiks olla rohkem. Pisaraid, higi ja verd võiks olla rohkem. Keegi võiks Raulilt geimi saada. Kõik need soovid on teostatavad ja annan ka enda poolt panuse, et need realiseeruksid. Aeg peale suhteliselt edukat suve on möödunud natukene keeruliselt. Vormilangus ja rohkem treeneriameti peale keskendumine. Maadlemine juuraõpingutega magistriastmes. Hetkel olen parteris ja lõhnab kahtlaselt ipponi järele, kuid kindlasti pole ma veel alla andnud. Ühtlasi muutus mingi hetke päris hulluks pikaajaline krooniline vigastus "hüppaja põlve" näol paremal põlvel. Viimasel ajal on asi siiski paremaks muutunud ja saan paremini tenni teha.

Mänguliselt olen kindlalt parem kui aasta tagasi. Hetkel lihtsalt pole nii palju kiirust, võimsust ja vastupidavust, et suurte poistega sammu pidada. Täiesti loogiline kui vaadata palju olen saanud korralikult treenida. 26.ndal lähen Taani, Odensesse külla Raulile ja Laurale ning saan seal loodetavasti ka korralikult hagu anda ja oma mängu jälle üles otsida. 

Ühtlasi pääsesin ka Eesti koondisesse Eurooopa Võistkondlikeks Meistrivõistlusteks, mis leiavad aset 10.-16. veebruaril Šveitsis, Baselis. Räägitakse, et hea odav koht. Meile sobib.