Vaadates tagasi minu prantsuse koduklubi jaoks ajaloolisele hetkele, tunnen jällegi kui suurest osast melust, emotsioonidest ja närvekõditavatest hetkedest jääb eesti sulgpall ilma. Klubidevahelised lahingud on midagi sellist, mis annab ühele spordialale juurde jälle ühe väga väärtusliku külje. See on ennekõike kasvulava noortele. Võitlusareen juba väljakujunenud sportlastele, kellest siis võib-olla kujuneks klubide jaoks välja ka mõningane kasu. Muutuks praegune olukord, kus täiskasvanud mängija on vaid rahaliseks koormaks. Ühtlasi on see väljund, kus erinevate piirkondade elanikud saavad oma kodukohale toetust avaldada läbi sulgpalli. Prantslastel toimivad nii regionaalsed kui üleriigilised liigad juba pikalt ja võin nüüd omast käest öelda, et see atmosfäär, mis oluliste mängude kohal valitseb on midagi väga erilist. Ühest küljest on eriti välismängijana seal osaleda päris raske, sest oodatakse vaid võite. Kuid teisalt on selline pingetaluvus täpselt see mis meie noormängijatel puudu. Kohalikud võistlused ja ainult sellises formaadis omavahel madistamine ei loo piisavalt pinget ja seetõttu on ka raske oodata mängijatelt pingelistes situatsioonides kainet mõistust. Olukorda, kus sinu kätes on terve klubi edasipääsemine üleriigilisse liigasse, mida on üritatud juba neli aastat ja kisa on nii suur, et ei kuule palli tabamist Eestis ükski noormängija kogeda ei saa. Just klubimängudel on võimalik selliseid hetki tekitada, sest kaalul on midagi enamat kui järjekorde GP võit üksikisikule, kellel on mängus ainult omad huvid ja kaasaelajate aktiivsus sõltub vaid nende isiklikust sümpaatiast või mängu kvaliteetsusest. Minu jaoks oli 25 aastasena see samuti esmakordne kogemus ja aus ülestunnistus oleks see, et üksikmängus horvaatia teise numbri vastu 20:18 eduseisult tegin paar lolli viga ja kaotasin väga tähtsa mängu 22:24 ja 19:21. Tundsin, et varasem kogemus sellises olukorras näiteks omal ajal Indrek Küütsi vastu oleks mind ehk aidanud. Õnneks suutsime meespaaris kolmandas geimis 14:14 seisult eest ära rebida ja otsustav viies punkt oli võistkonnal käes.
See hetk kui kogu ülejäänud tiim meid positiivses mõttes ründas ja enda embusesse haaras oli mulle mängijana üks lahedamaid üldse. Seega sain jälle ühe suurepärase kogemuse võrra rikkamaks ja soovin, et meie noormängijad saaksid sarnase tunde juba varem kätte.
Mängudega jäin iseenesest rahule ja need olid kindlasti kõige paremad mängud, mis ma sealses liigas teinud olen ja need tulid õigel hetkel. Üldiselt võtab reisimine ja uudsete oludega harjumine kahjuks päris palju energiat ja aega, mis muudab ka hästi mängimise raskeks. See on jällegi üks teema, kus on omad nipid ja varasem kogemus maksab palju. Kindlasti tegin ma paljusid asju teadlikumalt ja paremini kui 3 aasta eest esmakordselt välisliigasse suundudes.
7ndal juunil mängisin Leedus Kaunases Yonex Lithuanian Openil Norra esinumbri maailma 136. reketi(minu edetabelikoht 315) Marius Myhre vastu. Avasetis ei saanud käima ja kaotasin 9:21. Teine geim möödus punkt punktis ja kaotasin 19.21. Myhre kaotas poolfinaalis turniiri võitnud poolakale kolmes setis. Lühikeseks analüüsiks võiksin öelda, et võrgumängus olin liiga kehva, kuigi treeningud näitavad, et võrku tuleku kiirus on paranenud märgatavalt. Tõele näkku vaadates oli ka tempo taluvusega probleeme ja enne universiaadi 9ndal juulil tuleb läbi teha üks korralik füüsilise tsükkel. Kavatsen anda endast kõik, et olla ilmselt elu suurimaks võistluseks valmis ja mis kõige olulisem - terve.
Peale Leedut peaksin tõusma elu parimale kohale maailmaedetabelis ja uus koht peaks algama numbriga 2, mis 5 võistlusega maksimaalsest kümnest polegi halb tulemus.
