Postitus on ajendatud osalemisest treenerina Euroopa tugevaimal juunioride turniiril Yonex German Junior 2014 Berliinis.
Sulgpall on kindlasti üks intensiivsemaid spordialasid maailmas. Väidetavalt on selle mängu intensiivsus 48 protsenti. Kui võrrelda seda tennisega, millel vastav näitaja 9, siis on arusaadav kuidas on võimalik vaid pooletunnise heal tasemel mänguga kätte saada suur koormus. Ühtlasi peab sulgpalli mängiv inimene arvestama sellega, et otsuseid tuleb vastu võttu murdosa sekundi jooksul ning kõige selle juures segab sind vastane, kes üritab sulle teiselt poolt võrku naha alla pääseda.
Pole kahtlustki, et lisaks füüsiliste võimetele tuleb pidevas maksimaalses valmisolekus hoida ka oma vaim, aga kuidas seda kõige paremini teha?
Vaadates Malaisia, Hiina, Korea, Hong-Kongi ja Indoneesia mängijaid ja võrreldes neid Euroopa mängijatega oli väga suur vahe nende emotsionaalses aktiivsuses. Ainukesed, kes suutsid nendega sammu pidada olid mängijad Euroopa vaieldamatust valitsejast - Taanist. Aasia mängijad andsid juba esimestest punktidest oma vastasele ja iseendale vaimselt mõista, et nüüd läheb lahinguks, kust mina kavatsen võitjana väljuda. Selline suhtumine säilus kuni mängu võiduka punktini. Eurooplased olid ahastuses. Mis toimub? Ah mis mina väeti Eurooplane nüüd siin ikka seda sulgpalli mängida mõistan. Ja nii ta läks ning mõni suutis taastuda alles siis, kui oli juba liiga hilja.
Loomulikult ei saa kogu aasialaste edu taandada selle elemendi peale, sest nad on tõesti mänguliselt ja füüsiliselt fenomenaalsed. Siiski on see jälle üks väike väga oluline tükk puzzlet. Tükk, mis on hädavajalik, et kokku panna mängija, kes on võimeline võitma.
Vaimse ergutuse näitamine väljakul on kahtlemata paljudele ebamugav. See nõuab mõningast mugavustsoonist välja tulemist, aga ennekõike nõuab see harjutamist. Mäletan ise kui kunagi European Summer Schoolis praeguse Belgia peatreeneri Alan McIlvaini õpetuste saatel oma emotsioone välja näitasime.
Paraku on ka Eesti sulgpallikohtunike tasandil minu arvates natukene väär arusaam sulgpallist kui ühest emotsionaalsemast mängust maailmas. Loomulikult on täiesti keelatud väljendada oma õnnestumist väljakul vastasele näkku karjudes. Tegemist on ikkagi ennekõike abivahendiga enda vaimse seisu hoidmiseks ja kindlustamiseks väljakul. Siiski ei tohiks mängijad saada karistada selle eest, kui väljendavad oma emotsioone õigesti, aga lihtsalt natukene valjemalt kui Eesti sulgpallipublik ja kohtunikud on harjunud. Ärge unustage, et meie sulgpallikultuur on lapsekingades. Aasia inimesed on seda ala domineerinud juba aastakümneid.
Õppigem teistelt. Katsetame meie jaoks uusi asju ja ärgem ürita vägisi ohjeldada seda, mida pole mõistlik ohjeldada. Elame ennast positiivselt ja kui vaja siis valjult välja sulgpalliväljakul. Austame oma vastaseid. Näitame ka pealtvaatajatena üles emotsionaalsust ja anname võistlustele värvi juurde. Jätame need emotsioonid sinna, et suhelda rahumeelselt ja ülimat austust üles näidates oma lähedastega ja kõikide teistega, kes meie ümber on.
