Kõige olulisem löök sulgpallis?

Mis on Teie arvates sulgpallis kõige olulisem löök? Rabak? Tilk? Tagant-taha? Võrgurull? Võrgudiagonaal? Slice?

Loomulikult on keeruline ja võib-olla isegi ebavajalik välja tuua ühte kõige olulisemat lööki. Kõik on oluline, kui tahad olla numero uno ja tõeline sulgpalli prodigy nagu keegi, kellest natukese aja pärast veel juttu tuleb. Sellest hoolimata esitan oma arvamuse ja nägemuse kõige olulisemast löögist. Selle löögi läbimõelduse, ajastatuse ja kvaliteedi olulisusest sain aru alles siis kui minu mäng muutus mõtestatumaks ehk lihtsamini öeldes ma sain vanemaks.

Selleks löögiks on tõste. Esmapilgul täiesti passiivsena tunduv löök. Siiski on hea tõste nagu hundinahas lammas. Kuid milline on hea tõste? Terav tõste? Lame tõste? Küünaltõste? Planeeritud tõste? Viivitusega tõste? Risti tõste? Otse tõste? Sellistele mängulistele küsimustele vastuse leidmine ja nende programmeerimine mängijatesse on üks suuri komponente, mis eristab tavatreenerit eliittreenerist. Hea tõste tekitab sulle väljakul aega, kui sa seda kõige rohkem vajad. Hea tõste paneb vastase pressingule alla, siis kui tema seda just kõige vähem vajab. Hea tõste on löödud nurka, kuhu vastane seda kõige vähem ootab. Hea tõste on löödud nurka kuhu vastane seda küll ootab, kuid kust ta ei saa kergelt valida, mis lööki teha. Hea tõste annab sulle võimaluse vasturünnakuks. Vastupidiselt halb tõste annab vastasele viivitamatu võimaluse heaks rünnakuks. Halb tõste võtab sinult aega ära olukorras, kus seda on niigi vähe. Halb tõste muudab sinu ründemängu automaatseks vastase ründemänguks.

Esitaksin veel ühe tugeva argumendi, miks mõttestatud tõsted on eriti viimastel aastatel muutunud häid ja väga häid mängijaid eristavaks elemendiks. Kõik teavad, et võrgumäng on sageli mängu võidu võtmeks. Sinna kiirelt peale minekut ja sealt heade lahenduste tegemist harjutavad ja oskavad paljud üle maailma. Seega on vaja esiteks saada mängija võrgust eemale ja alles siis on võimalik võrk enda kätte saada. Selleks instrumendiks on tihti hea tõste.

Pidagem rangelt siiski meeles seda, et varem või hiljem peab heale tõstele alati midagi järgnema. Midagi kiiret teravat ja ohtlikku. Vastasel juhul jääb hea tõste ainut tõsteks ja piir hea tõstmise ning liigse tõstmise vahel on õhkõrn.

Lõpetuseks nimetan mängija, kes aastal 2008 oli maailma parim rabaku lööja, kuid kellest 4 aastaga sai maailma parim tõstete planeerija. The one and only Lin Dan. Kes viitsib võrrelge 2008 ja 2012 olümpiamängude finaali videosid.

Feel the flow

Peale seda, kui olen oma elus tahaplaanile jätnud paremaks sulgpalluriks saamise olen täheldanud mõningaid nüansse, millele ma enne selliselt ei osanud mõelda. Väär on väita, et sulgpall oli mu kogu elu või et panustasin sinna kõik oma võimaliku ressursi. Seda tehes võib-olla oleksin saavutanud enamat. Sellest hoolimata oli ja on see minu üks suurimatest. Valetaksin, kui ütleksin, et ei igatse raskeid suvetreeninguid, mille lõppedes vallandunud endorfiinide kogus oli nii suur, et kartulikoti tunne maises kehas ununes. Valetaksin, kui väidaksin, et ei taha tunda veel seda tunnet, mil tähtsa mängu võitmine tekitab Sinus ettekujutuse nagu oleksid võimeline kõigeks. Kokkuvõtvalt on see võistlusmoment, mis muudab spordi ainulaadseks. See on ikkagi see põhjus, mis sunnib ühe inimese panustama niivõrd palju vaimset ja füüsilist kogumit asjale, millest reaalset mõõdetavat tulu ei pruugi tulla. Veel täpsemalt asjasse süüvimisel on selleks flow. Flowst on täpsemalt räägitud sellises spordipsühholoogia teoses nagu Mindset. Kõik, kes vähemalt korra oma elus on seda tunnet tundnud teavad ja tunnevad selle unepealt ära. Tegemist on seisundiga, kus saavutatakse selline tunne nagu kõik muu maailmas ei omaks vähimatki tähtsust. See mis ma teen praegu siin ja kohe on ainus, mis loeb. Ühtlasi võib täheldada mõningast aja tardumist olukordades, kus teinekord jääd tugevasse ajahätta. See on moment, kus kõik toimub ainult instinktiivselt. Sa ei tea, et tead. Ennast sellisesse staadiumisse viia ei ole kerge ja pahatihti jäid enamus minu flowsid treeningutele. Võistluspinge suutis enamasti minu jaoks selle tunde hävitada, mistõttu oli minu jaoks niiöelda trennisulgpall kordi nauditavam. Kindlasti on ka tippude jaoks selle feelingu saavutamine pingelistes olukordades väga keeruline ja näha on ka maailmatasemel võistlusmängudes selle nähtuse puudumist või vähemalt kõikumist. Seda enam tuleks flow saavutamise nimel pingutada, sest see näitab, et tegemist on erilise vaimuseisundiga. Ühtlasi muudab selle eriliseks asjaolu, et inimese keha ja vaim on justkui kooskõlas. Koostöö toimib nagu valatult. Paraku peab ka järeldama siit seda, et sellise seisundi saavutamiseks tuleb kehal vaim vaigistada. Või õigemini õpetada oma vaimu iseennast vaigistama, et ta ei hakkaks segama keha. Leian, et see on spordis ja üldse elus edu saavutamiseks üks põhilisi võtmeid.

Tööelus, kus konkurents ei ole alati nii üheselt ja kohe mõõdetav on seda tunnet veel keerulisem saavutada. See on võimalik, aga nõuab oskust. Mina ilmselt veel otsin enda jaoks neid oskusi ja trikke. Peaasjalikult seetõttu, et tunnen üsna arvestatavat närvilisust, kui mul ei õnnestu seda võistlusmomendi pühahetke pikalt tunda.

Seetõttu oleks minu soovitus see, et otsige flowd kõiges mida teete. See annab võimaluse tegutseda ja mitte liiga palju mõelda. Kui olete leidnud enda jaoks selle, mis teis kirjeldatud tunde tekitab ärge heitke seda oma elust välja. 

R

Emotsionaalne aktiivsus

Postitus on ajendatud osalemisest treenerina Euroopa tugevaimal juunioride turniiril Yonex German Junior 2014 Berliinis. 

Sulgpall on kindlasti üks intensiivsemaid spordialasid maailmas. Väidetavalt on selle mängu intensiivsus 48 protsenti. Kui võrrelda seda tennisega, millel vastav näitaja 9, siis on arusaadav kuidas on võimalik vaid pooletunnise heal tasemel mänguga kätte saada suur koormus. Ühtlasi peab sulgpalli mängiv inimene arvestama sellega, et otsuseid tuleb vastu võttu murdosa sekundi jooksul ning kõige selle juures segab sind vastane, kes üritab sulle teiselt poolt võrku naha alla pääseda. 

Pole kahtlustki, et lisaks füüsiliste võimetele tuleb pidevas maksimaalses valmisolekus hoida ka oma vaim, aga kuidas seda kõige paremini teha? 

Vaadates Malaisia, Hiina, Korea, Hong-Kongi ja Indoneesia mängijaid ja võrreldes neid Euroopa mängijatega oli väga suur vahe nende emotsionaalses aktiivsuses. Ainukesed, kes suutsid nendega sammu pidada olid mängijad Euroopa vaieldamatust valitsejast - Taanist. Aasia mängijad andsid juba esimestest punktidest oma vastasele ja iseendale vaimselt mõista, et nüüd läheb lahinguks, kust mina kavatsen võitjana väljuda. Selline suhtumine säilus kuni mängu võiduka punktini. Eurooplased olid ahastuses. Mis toimub? Ah mis mina väeti Eurooplane nüüd siin ikka seda sulgpalli mängida mõistan. Ja nii ta läks ning mõni suutis taastuda alles siis, kui oli juba liiga hilja. 

Loomulikult ei saa kogu aasialaste edu taandada selle elemendi peale, sest nad on tõesti mänguliselt ja füüsiliselt fenomenaalsed. Siiski on see jälle üks väike väga oluline tükk puzzlet. Tükk, mis on hädavajalik, et kokku panna mängija, kes on võimeline võitma. 

Vaimse ergutuse näitamine väljakul on kahtlemata paljudele ebamugav. See nõuab mõningast mugavustsoonist välja tulemist, aga ennekõike nõuab see harjutamist. Mäletan ise kui kunagi European Summer Schoolis praeguse Belgia peatreeneri Alan McIlvaini õpetuste saatel oma emotsioone välja näitasime. 

Paraku on ka Eesti sulgpallikohtunike tasandil minu arvates natukene väär arusaam sulgpallist kui ühest emotsionaalsemast mängust maailmas. Loomulikult on täiesti keelatud väljendada oma õnnestumist väljakul vastasele näkku karjudes. Tegemist on ikkagi ennekõike abivahendiga enda vaimse seisu hoidmiseks ja kindlustamiseks väljakul. Siiski ei tohiks mängijad saada karistada selle eest, kui väljendavad oma emotsioone õigesti, aga lihtsalt natukene valjemalt kui Eesti sulgpallipublik ja kohtunikud on harjunud. Ärge unustage, et meie sulgpallikultuur on lapsekingades. Aasia inimesed on seda ala domineerinud juba aastakümneid. 

Õppigem teistelt. Katsetame meie jaoks uusi asju ja ärgem ürita vägisi ohjeldada seda, mida pole mõistlik ohjeldada. Elame ennast positiivselt ja kui vaja siis valjult välja sulgpalliväljakul. Austame oma vastaseid. Näitame ka pealtvaatajatena üles emotsionaalsust ja anname võistlustele värvi juurde. Jätame need emotsioonid sinna, et suhelda rahumeelselt ja ülimat austust üles näidates oma lähedastega ja kõikide teistega, kes meie ümber on. 

Eesti 50ndate Meistrivõistluste ennustusmäng

1. Hõim-Vana

2. Raul Must-Heiko Zoober

3. Kati-Kreet Marran ja Kati Tolmoff

4. Jah

5. Jah