Pariisi regionaalliiga ehk tähelepanekud toitumisest

Täna võitsime oma mõlemad vastased suure ülekaaluga ning võib asjaga enam-vähem rahul olla. Jällegi sain siiski kinnitust asjaolule, et ma ei absoluutselt "hommikuinimene" ja kohutavalt rasked on esimesed mängud hommikul. Tegelikult tõelised sportlased nii ei räägi ja pean lihtsalt möönma, et kuna vastane oli eeldatavalt kerge ei näinud ma piisavalt vaeva, et ennast korralikult soojaks teha. Seetõttu mängisin esimese mängu nagu mingi äsja haiglaravilt naasnud pensionär. 

Siit jälle moraal mulle ja enamusele Eesti sulgpalluritest - esimene soojendus peab olema dünaamiline ja võimas, ideaalis peaksite saama lisaks muudele harjutustele mängida ühe geimi. Pahatihti näen, kuidas peale paari puusaringi minnakse väljakule ja loodetakse elu parimat mängu näidata, nagu mina sel korral. Selline mentaliteet tuleb ära unustada. Sel korral ma võitsin, aga kui vastane oleks vähegi arvestatav olnud oleksingi jäänud kogu mängu halbade pallide ning ereda ja jaheda saali peale mõtlema. Kõigele lisaks suureneb tohutult vigastuseoht, sest lihased ja ennekõike liigesed, kõõlused pole selliseks kargamiseks valmis. 

Teine tähelepanek, mida tahtsin jagada oli prantslaste toitumine. Vähemalt need inimesed, kellega ma siin kokku puutun teevad minu jaoks juba üsna ihukarvu püstiajavaid valikuid toidu osas. Nimelt olen juba umbes pool aastat kõigest väest üritanud jälgida põhimõtet, et nisujahu(ükskõik millal) ja suhkur(eriti päeva esimeses pooles) on minu suurimad vaenlased. Absoluutne enesepetmine oleks väita, et see mul alati õnnestunud on. Eriti keeruline on magusast eemale hoida, aga mida enam ma oma keha jälgin seda rohkem mõistan, et tegelikult oleks kõige mõistlikum maiustustest täielikult loobuda, sest siis on mu lihas kõige teravam ja enesetunne kõige parem. Nüüd väike näide elust enesest prantslaste toitumise kohta. Istun hommikulauas oma klubikaaslasega, kelle juures ööbin, söön oma keedumuna ning vilksamisi silmanurgast näen, kuidas ta hommikusöögiks oma magusa croissanti vahele milka šokolaaditahvlist terve rea pistab. Sel hetkel ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja minu täpsed sõnad olid: "That is just disgusting". 

Seejärel on meil klubimängude vahepeal alati kaetud laud, kus on ühtteist söögipoolist ehk siis tegelikult on tegemist täieliku väljavõttega mingist pagariäri tootesortimendist. Pikad saiakesed, igasugused erinevad croissantid, koogikesed, maiustused ja muidugi kõikvõimas coca-cola. Täiesti mõistan, et enamus nendest inimestest ei ole professionaalsed sportlased, aga minu arust see pole mitte mingi vabandus, et igal sammul saia sisse kugistada. Seega minu arvamus oleks see, et üritagem kõigest väest need nisujahu ja suhkruga mäkerdajad pankrotti ajada eelkõige nendest toodetest loobumise või tarbimise viimise miinimumi näol. Keskenduge toiduainetele, mida sõid inimesed, kes elasid siis kui kogu seda nisu ja magusa terrorit ei eksisteerinud. 

Huvitavat toitumise kohta: http://www.raudnetervis.com/

Jàdore Paris

Oli juba 2012. aasta lõpp, kui minu poole pöördus kunagise koduklubi team manager Pariisi regionaalliigast Prantsusmaalt. "Meil on vaja sind, et suudaksime lõpuks üleriigilisse liigasse murda, kuid me ei saa garanteerida, et saame sulle palka maksta ja see selgub hooaja lõpu poole" olid tema sõnad. Esindasin sama klubi 2008-2009 hooajal ja tegemist oli minu jaoks esimese välisklubiga, kus sain reaalselt mänguaega, mille esindamist vahendas ülemaailmne mängijate värbamisega tegelev organisatsioon ning kus ma sain ka reaalselt palka. Seetõttu mõnevõrra nostalgiliste tagamaade tõttu otsustasin, et kuna ma hetkel ühtegi välisklubi nii või teisiti ei esindanud lähen ja üritan teha seda, mis eelneval korral saavutamata jäi ehk tõusta klubiga üleriigilisse liigasse, mis on nende jaoks peamine eesmärk juba väga pikalt. Absoluutselt mängis mõnevõrra olulist rolli ka asjaolu, et Pariis on minu lemmiklinn Euroopas ja saaksin seda külastada nii jõulude ajal, kui kevadel, mil jalutuskäik Eiffeli torni lähistel ja Champs-Elyseel on väärt rohkem, kui mistahes krõbisev rahatäht. Ja ometigi sulgpallurina on see ka minu töö, olgugi, et et tasu polnud veel 100 protsenti kindel. Elus on vahel nii, et pead  enne kõvasti aega ja vaeva oma tegemistesse investeerima teadmata, kas kõik see lõpuks ka finantsiliselt või muul viisil ära tasub ja minu arust on see teatud olukordades täiesti normaalne nähtus.

 Mõeldud tehtud otsustasin loobuda tänapäeval nii tihtiesinevast „show me the money“ põhimõttest ja andsin lubaduse reisida Pariisi kokku viiel korral kuue kuupikkuse perioodi jooksul detsembrist maini. Esimene teammatch leidis aset 14-16.detsembril ja Pariis valmistus jõuludeks. Eiffeli torn säras nagu valmistuks ta peale Noeli kokku kukkuma ehk kogu hingest. Peale mõningast kaalumist otsustasin ohverdada enda jalad odavama sissepääsu ja kõvasti väiksema järjekorra kasuks ning hakkasin mööda treppe 324 kõrgusesse torni ronima. Ei olnud midagi hullu ja minu ennatlik kabuhirm Tallinna Teletorni jooksu meenutades oli asjatu – tempo ei olnud nii kõrge. Trepid ise olid väga turvalised ja kindlad ning mingit kukkumise feelingut või foobiat ei tekkinud. Teisel korrusel võtsin lifti, maksin lisa 4-6 euri ja sain soomlaste Kone toel(tegelikult võis ka Otis olla) päris viimasele korrusele. Vaade oli super ja klaas šampust maksis superpalju – ilusa neiuga koos olles võib-olla mitte nii palju. Tornist tagasi tulles olin oma toitumiskava „cheat day“ sättinud täpselt selleks puhuks ja kostitasin ennast väikeste French friesidega 2. korruse kohvikus.  Alla jõudes ei saanud ma üle ega ümber väikeste suveniiride ostmisest ja ühtlasi suundusin jõuluturule kodustele kinke ostma. Ausalt öeldes oli see turg üllatavalt tore, sest hinnad olid mõistlikud, atmosfäär oli maagilisevõitu ja kogu nodi oli täitsa huvitav, kuidagi teistsugune kui Viru Keskuses. 

Sulgpallist nii palju, et meil õnnestus mõlema klubi vastu võtta võit, millest üks klubi oli meie peamine konkurent play-offi koha peale. Antud regionaalliiga tase on küll kohati kõrgem, kui kaks nõrgemat üleriigilist liigat, aga enamjaolt on vastased siiski kesisevõitu. Enamjaolt tähendab ennekõike seda, et 2008-2009. hooajal panid suuremad klubid oma paremad mängijad vahel ka regionaalliigasse mängima, mistõttu tuli kohati rinda pista ka hiinlase ja indoneeslasega, kellele siis tuli alla vanduda. Sel hooajal selliseid klubisid ei tohiks liigas olla ja me lähme täispanga peale. Nii palju siis minu klubist ja Pariisist selleks korraks. Jõudsingi just teistkordselt sel hooajal Pariisi ja lähen Versaillesi lossiga tutvuma enne homset mängu. Later!

PS Mu laused on liiga pikad ma tean, aga las nad olla Tammsaare ju kirjutas ka pikkade lausetega.

Raineri blogi

Otsustasin lisaks sulgpallisõprade blogile anda natukene sisemist infot Eesti meesüksikmängu teise numbri treeningutesse ja tegemistesse. Ilmselgelt mul ei õnnestu hoida blogi verbaalselt meisterlikkust sellisel tasemel nagu Ants Mängel sulgpallis6brad blogis, kuid üritan seda siis heastada ülimalt kompromiteeriva pildi- ja faktimaterjaliga sulgpalli telgitagustest(olgem ausad isegi selles on ilmselt raske sammu pidada). Seega blogi saab olema ülimalt professionaalne ja huumori osas sama tuim nagu mu jalad peale 8*400 meetri jooksu.