Jàdore Paris

Oli juba 2012. aasta lõpp, kui minu poole pöördus kunagise koduklubi team manager Pariisi regionaalliigast Prantsusmaalt. "Meil on vaja sind, et suudaksime lõpuks üleriigilisse liigasse murda, kuid me ei saa garanteerida, et saame sulle palka maksta ja see selgub hooaja lõpu poole" olid tema sõnad. Esindasin sama klubi 2008-2009 hooajal ja tegemist oli minu jaoks esimese välisklubiga, kus sain reaalselt mänguaega, mille esindamist vahendas ülemaailmne mängijate värbamisega tegelev organisatsioon ning kus ma sain ka reaalselt palka. Seetõttu mõnevõrra nostalgiliste tagamaade tõttu otsustasin, et kuna ma hetkel ühtegi välisklubi nii või teisiti ei esindanud lähen ja üritan teha seda, mis eelneval korral saavutamata jäi ehk tõusta klubiga üleriigilisse liigasse, mis on nende jaoks peamine eesmärk juba väga pikalt. Absoluutselt mängis mõnevõrra olulist rolli ka asjaolu, et Pariis on minu lemmiklinn Euroopas ja saaksin seda külastada nii jõulude ajal, kui kevadel, mil jalutuskäik Eiffeli torni lähistel ja Champs-Elyseel on väärt rohkem, kui mistahes krõbisev rahatäht. Ja ometigi sulgpallurina on see ka minu töö, olgugi, et et tasu polnud veel 100 protsenti kindel. Elus on vahel nii, et pead  enne kõvasti aega ja vaeva oma tegemistesse investeerima teadmata, kas kõik see lõpuks ka finantsiliselt või muul viisil ära tasub ja minu arust on see teatud olukordades täiesti normaalne nähtus.

 Mõeldud tehtud otsustasin loobuda tänapäeval nii tihtiesinevast „show me the money“ põhimõttest ja andsin lubaduse reisida Pariisi kokku viiel korral kuue kuupikkuse perioodi jooksul detsembrist maini. Esimene teammatch leidis aset 14-16.detsembril ja Pariis valmistus jõuludeks. Eiffeli torn säras nagu valmistuks ta peale Noeli kokku kukkuma ehk kogu hingest. Peale mõningast kaalumist otsustasin ohverdada enda jalad odavama sissepääsu ja kõvasti väiksema järjekorra kasuks ning hakkasin mööda treppe 324 kõrgusesse torni ronima. Ei olnud midagi hullu ja minu ennatlik kabuhirm Tallinna Teletorni jooksu meenutades oli asjatu – tempo ei olnud nii kõrge. Trepid ise olid väga turvalised ja kindlad ning mingit kukkumise feelingut või foobiat ei tekkinud. Teisel korrusel võtsin lifti, maksin lisa 4-6 euri ja sain soomlaste Kone toel(tegelikult võis ka Otis olla) päris viimasele korrusele. Vaade oli super ja klaas šampust maksis superpalju – ilusa neiuga koos olles võib-olla mitte nii palju. Tornist tagasi tulles olin oma toitumiskava „cheat day“ sättinud täpselt selleks puhuks ja kostitasin ennast väikeste French friesidega 2. korruse kohvikus.  Alla jõudes ei saanud ma üle ega ümber väikeste suveniiride ostmisest ja ühtlasi suundusin jõuluturule kodustele kinke ostma. Ausalt öeldes oli see turg üllatavalt tore, sest hinnad olid mõistlikud, atmosfäär oli maagilisevõitu ja kogu nodi oli täitsa huvitav, kuidagi teistsugune kui Viru Keskuses. 

Sulgpallist nii palju, et meil õnnestus mõlema klubi vastu võtta võit, millest üks klubi oli meie peamine konkurent play-offi koha peale. Antud regionaalliiga tase on küll kohati kõrgem, kui kaks nõrgemat üleriigilist liigat, aga enamjaolt on vastased siiski kesisevõitu. Enamjaolt tähendab ennekõike seda, et 2008-2009. hooajal panid suuremad klubid oma paremad mängijad vahel ka regionaalliigasse mängima, mistõttu tuli kohati rinda pista ka hiinlase ja indoneeslasega, kellele siis tuli alla vanduda. Sel hooajal selliseid klubisid ei tohiks liigas olla ja me lähme täispanga peale. Nii palju siis minu klubist ja Pariisist selleks korraks. Jõudsingi just teistkordselt sel hooajal Pariisi ja lähen Versaillesi lossiga tutvuma enne homset mängu. Later!

PS Mu laused on liiga pikad ma tean, aga las nad olla Tammsaare ju kirjutas ka pikkade lausetega.