Näpunäited reketi ostmiseks

Annan edasi mõned oma ligi 13 aasta jooksul välja kujunenud olulisemad tähelepanekud reketi soetamiseks. Kirjeldan omadusi, mida pean vajalikuks turske mänguelamuse saavutamiseks.

Jäikus:

Selleks, et saada oma löögist kätte korralik kõrvulukustav litakas tuleb reket saada paindesse. Mida jäigem on reket seda raskem on seda saavutada. Löögitehnika peab olema õige ja käsi peab olema üsna tugev. Kindlasti loeks esimest olulisemaks. Korralik käe ja reketipea laadimine löögiks valmistumisel. Küünarnuki palli poole viimine. Korrektselt sooritatud küünarvarrepööre. Kasutades käe ja kogu keha lõtvust löögiliigutuse kiirendamine vahetult enne tabamist. Unustada ei tohiks halastamatut palli jälgimist, et vältida valet tabamist. Kõik see tagab, et tugevat lööki soovides see ka saavutatakse. Seega mida jäigem on reket seda suurema jõuga see paindest niiöelda tagasi põrkab ja palli tabab. Reketeid on üldjuhul kolme liiki. Medium, Stiff ja Extra Stiff. Tippreketitest üldjuhul Mediumit enam eriti ei leia. Üldjuhul soovitaksin eelistada vähemalt Stiff painet. Extra Stiff jäägu juba keskmisest tugevama harrastaja pärusmaaks. Materjalidest tulenevalt on ka Stiff ja Extra Stiff reketid kallimapoolsed ja seetõttu ei pea paine just alati määrama, mille kasuks otsus langeb.

Tasakaalupunkt

Üldjuhul jagunevad reketi Headheavideks ja EvenBalanciteks. Seega on reketid, mille raskus on peas ja mille raskus on võrdselt reketisse ära jaotatud. Jällegi raske peaga reketid nõuavad mängijalt juba eelnevalt kirjeldatud omadusi, et seda edukalt ära kasutada. Mängijad, kes on mänginud 5 aastat või vähem, naissoost mängijad või väiksemad lapsed peaksid kaaluma EvenBalance reketi soetamist, et raske reketipea ei hoiaks neid selles kiires mängus tagasi. Kindlasti tasub ära märkida, et enamus tippreketeid(vähemalt Yonexil) müüakse erinevates kaaludes. 2U 3U ja 4U, millest 2U on kõige raskem ja 4U kõige kergem. Seega enne kui otsustada tuleks kindlasti proovida erinevaid kaaluvariante, sest sama mudel võib erinevas kaalus omandada mängija jaoks hoopis mugavama feelingu.

Käepideme suurus

Sarnaselt raskusega tulevad reketid ka erinevate käepideme suurustega. Minu jaoks eriti viimasel ajal arusaadavamaks muutunud tõsiasi, et mida peenem on käepide seda mugavam on reketit käsitleda. Käepideme suurused käivad käsikäes reketi raskuse valikuga ning ka neid on kolm. G3, G4 ja G5. G3 kõige suurema läbimõõduga ja G5 kõige väiksemaga. Eriti lapsed ja julgeks öelda, et kõik kellel pole väga suur kämmal võiksid kindlasti mõelda vähemalt G4 suurusega käepideme peale. Vastasel juhul on raske kasutada mängu jaoks nii olulisi jäsemeid nagu seda on näpud. Kindlasti tuleks peale selle kulumist eemaldada reketi käepidemelt originaalgripp ja mitte asetada vahetusgrippi selle peale.

Brändi valik jäägu igaühe enda teha, kuid olles selle ala juures olnud pikka aega ja kasutades mitmeid erinevaid brände julgen öelda, et Yonex reketid on kindlasti ühed vastupidavamad ja ka tehnoloogiliselt kõige arenenumad. Loomulikult iga reketiga võib juhtuda, et see puruneb ka lühikese aja jooksul. Küll aga olen selliseid juhtumeid Yonexi puhul täheldanud kõige vähem.

Must ja valge

Ees ootavad 50ndad Eesti Meistrivõistlused sulgpallis 31.01.-02.02.2014. Täiesti arvestatav juubel. Mitte sassi ajada. Eesti sulgpalli ei tähista 50ndat juubelit, vaid 50ndat korda mängitakse Eesti Meistrivõistlusi. Kuigi asukohta pole veel ametlikult välja kuulutatud võin saladuskatte all öelda, et verd higi ja pisaraid hakatakse valama Eesti inseneride valmistamise mekas. Mente et manu - mõtte ja käega. Tallinna Tehnika Ülikooli spordisaal on kindlasti väärt koht Eesti Meistrivõistluste pidamiseks.

Minu soov oleks see, et need meistrivõistlused tuleks midagi natukene teistsugust. Tase võiks olla kõrgem. Saal võiks olla ilusam. Showd võiks olla rohkem. Pisaraid, higi ja verd võiks olla rohkem. Keegi võiks Raulilt geimi saada. Kõik need soovid on teostatavad ja annan ka enda poolt panuse, et need realiseeruksid. Aeg peale suhteliselt edukat suve on möödunud natukene keeruliselt. Vormilangus ja rohkem treeneriameti peale keskendumine. Maadlemine juuraõpingutega magistriastmes. Hetkel olen parteris ja lõhnab kahtlaselt ipponi järele, kuid kindlasti pole ma veel alla andnud. Ühtlasi muutus mingi hetke päris hulluks pikaajaline krooniline vigastus "hüppaja põlve" näol paremal põlvel. Viimasel ajal on asi siiski paremaks muutunud ja saan paremini tenni teha.

Mänguliselt olen kindlalt parem kui aasta tagasi. Hetkel lihtsalt pole nii palju kiirust, võimsust ja vastupidavust, et suurte poistega sammu pidada. Täiesti loogiline kui vaadata palju olen saanud korralikult treenida. 26.ndal lähen Taani, Odensesse külla Raulile ja Laurale ning saan seal loodetavasti ka korralikult hagu anda ja oma mängu jälle üles otsida. 

Ühtlasi pääsesin ka Eesti koondisesse Eurooopa Võistkondlikeks Meistrivõistlusteks, mis leiavad aset 10.-16. veebruaril Šveitsis, Baselis. Räägitakse, et hea odav koht. Meile sobib. 

Keeled

Minult on uuritud, mis minu arvates on sulgpalli varustuse poole pealt kõige olulisem vahend. Selge on see, et lisaks raudsetele närvidele, loomalikule vastupidavusele ja gepardlikule kiirusele on sulgpalluri jaoks kõige olulisem tema käepikendus väljakul, milleks on sulgpallireket. See circa 85 grammi kaaluv abivahend peab Sulle sobima. Reketeid on palju ning nende omadused on erinevad. Mida tase edasi seda jäigemaid reketeid kasutatakse, sest need võimaldavad kõvemini lüüa. Mina tõstaksin ühe reketiga tihedalt seotud vahendi olulisuse veel kõrgemaks reketi omast - reketikeel. Reketikeeled sarnaselt autorehvile on esmane puutepunkt palliga. See tähendab seda, et see peab olema maksimaalselt hea. Mida peenem keel seda parem, mida suurema pingega keelestatud seda parem. Ma ei väida, et peaks peale vinnama minu sarnaselt 13,5 vertikaali ja 14,5 kilo horisontaali või Eesti paarismängumeistri Kristjan Kaljurannale sarnaselt 14 ja 15 kilo, kuid pinge peaks olema soliidne. Põhjus on lihtne. Hea tunnetuse ja kontrolli saavutamiseks peab pall võimalikult vähe vajuma löögihetkel spanni sisse. Seda aitab takistada keelte korralik pinge ning kvaliteetne peenike reketikeel. Paljud tippmängijad maailmas kasutavad hetkel Yonex BG-66 Ultimax keelt. Selle kasuks oleme otsustanud ka mina ja Kristjan. See on minu arvates tunnetuse uus tase. Kõigel eelneval on samuti üks väga oluline eeldus. Löögid peavad olema tehniliselt puhtad ja väga õigesti ajastatud. Vastasel juhul läheb keeli nagu leiba. See tähendab seda, et oma keha tuleb löögihetkel pallile koguaeg alla saada. Tabada tuleb "sweetspotiga". Tugeva pinge ja peenikese keelega lõpevad valesti ajastatud löögid praktiliselt 100 protsendiliselt jõhvi purunemisega. Seega tuleb õigesti tabamisele keskenduda ja seda palju harjutada. Kõike seda suutes on maksimaalne mängurõõm garanteeritud. Järgiproovitud. Töötab!

Klubimängud ja Leedu

Vaadates tagasi minu prantsuse koduklubi jaoks ajaloolisele hetkele, tunnen jällegi kui suurest osast melust, emotsioonidest ja närvekõditavatest hetkedest jääb eesti sulgpall ilma. Klubidevahelised lahingud on midagi sellist, mis annab ühele spordialale juurde jälle ühe väga väärtusliku külje. See on ennekõike kasvulava noortele. Võitlusareen juba väljakujunenud sportlastele, kellest siis võib-olla kujuneks klubide jaoks välja ka mõningane kasu. Muutuks praegune olukord, kus täiskasvanud mängija on vaid rahaliseks koormaks. Ühtlasi on see väljund, kus erinevate piirkondade elanikud saavad oma kodukohale toetust avaldada läbi sulgpalli. Prantslastel toimivad nii regionaalsed kui üleriigilised liigad juba pikalt ja võin nüüd omast käest öelda, et see atmosfäär, mis oluliste mängude kohal valitseb on midagi väga erilist. Ühest küljest on eriti välismängijana seal osaleda päris raske, sest oodatakse vaid võite. Kuid teisalt on selline pingetaluvus täpselt see mis meie noormängijatel puudu. Kohalikud võistlused ja ainult sellises formaadis omavahel madistamine ei loo piisavalt pinget ja seetõttu on ka raske oodata mängijatelt pingelistes situatsioonides kainet mõistust. Olukorda, kus sinu kätes on terve klubi edasipääsemine üleriigilisse liigasse, mida on üritatud juba neli aastat ja kisa on nii suur, et ei kuule palli tabamist Eestis ükski noormängija kogeda ei saa. Just klubimängudel on võimalik selliseid hetki tekitada, sest kaalul on midagi enamat kui järjekorde GP võit üksikisikule, kellel on mängus ainult omad huvid ja kaasaelajate aktiivsus sõltub vaid nende isiklikust sümpaatiast või mängu kvaliteetsusest. Minu jaoks oli 25 aastasena see samuti esmakordne kogemus ja aus ülestunnistus oleks see, et üksikmängus horvaatia teise numbri vastu 20:18 eduseisult tegin paar lolli viga ja kaotasin väga tähtsa mängu 22:24 ja 19:21. Tundsin, et varasem kogemus sellises olukorras näiteks omal ajal Indrek Küütsi vastu oleks mind ehk aidanud. Õnneks suutsime meespaaris kolmandas geimis 14:14 seisult eest ära rebida ja otsustav viies punkt oli võistkonnal käes.

See hetk kui kogu ülejäänud tiim meid positiivses mõttes ründas ja enda embusesse haaras oli mulle mängijana üks lahedamaid üldse. Seega sain jälle ühe suurepärase kogemuse võrra rikkamaks ja soovin, et meie noormängijad saaksid sarnase tunde juba varem kätte. 

Mängudega jäin iseenesest rahule ja need olid kindlasti kõige paremad mängud, mis ma sealses liigas teinud olen ja need tulid õigel hetkel. Üldiselt võtab reisimine ja uudsete oludega harjumine kahjuks päris palju energiat ja aega, mis muudab ka hästi mängimise raskeks. See on jällegi üks teema, kus on omad nipid ja varasem kogemus maksab palju. Kindlasti tegin ma paljusid asju teadlikumalt ja paremini kui 3 aasta eest esmakordselt välisliigasse suundudes.

7ndal juunil mängisin Leedus Kaunases Yonex Lithuanian Openil   Norra esinumbri maailma 136. reketi(minu edetabelikoht 315) Marius Myhre vastu. Avasetis ei saanud käima ja kaotasin 9:21. Teine geim möödus punkt punktis ja kaotasin 19.21. Myhre kaotas poolfinaalis turniiri võitnud poolakale kolmes setis. Lühikeseks analüüsiks võiksin öelda, et võrgumängus olin liiga kehva, kuigi treeningud näitavad, et võrku tuleku kiirus on paranenud märgatavalt. Tõele näkku vaadates oli ka tempo taluvusega probleeme ja enne universiaadi 9ndal juulil tuleb läbi teha üks korralik füüsilise tsükkel. Kavatsen anda endast kõik, et olla ilmselt elu suurimaks võistluseks valmis ja mis kõige olulisem - terve.

Peale Leedut peaksin tõusma elu parimale kohale maailmaedetabelis ja uus koht peaks algama numbriga 2, mis 5 võistlusega maksimaalsest kümnest polegi halb tulemus.

Rainer läks Tartusse

Tõele vastab väide, et olen vahetanud oma elukohta. Vahetasin oma põlise kodulinna Tallinna, heade mõtete linna, Tartu vastu. Kõige esmasem positiivne mulje on see, et teedes pole pooltki nii palju auke kui minu keskerakonna poolt juhitavas kodulinnas. Võib-olla peitub iva selles, et pean teid vahemaade väiksuse tõttu vähem kasutama, kuid kahtlen. 

Kolisin Tartusse 8ndal märtsil, mis tähendab seda, et hetkeseisuga saab mul siin kohe veedetud 3 nädalat. Kolisin siia eesmärgiga anda enda panus Eesti sulgpalli lisaks mängijana ka treenerina, sest leian vb mõnevõrra naiivselt, et mul võiks olla mõningaid ideid edasi anda nii siinsetele treeneritele, kui ka loomulikult mängijatele. Ennekõike olen siiski arvamusel, et treeneri põhiülesandeks on olla mängijatele toeks. Tegemist võiks olla isikuga, kes on koguaeg olemas, kuid jätab siiski piisavalt ruumi arenguks nii mängijana kui inimesena. Mulle edasi antud tehniline pagas ja arusaam mängust on loodetavasti piisavad, et aidata kasvatada Sulgpalliklubist Triiton terviklikke mängijaid. Siinkohal tänaksin kindlasti Eesti noortekoondise peatreenerit, minu pikaajalist treenerit ja onu Aigar Tõnust, kes andis endast maksimumi, et ehitada mulle õige tehniline vundament, mis on lubanud mul võita 10 Eesti meistrivõistluste medalit. 

Miks just Triiton? Olin eelmisel suvel veetnud siin treenerina 2 kuud ja ühtlasi olen koos Rauliga(Must) siin treenimas käinud juba aastast 2011. Olin täheldanud, et tulen siia alati hea meelega tagasi, sest siin valitsev keskkond on ühele sulgpallurile väga sõbralik. Saal on alati väiksemaid või suuremaid sulgpallisõpru täis, mis on peamine põhjus miks siit klubist on kasvanud välja 5 noortekoondise liiget ning miks klubiga on liitunud kahekordne olümpialane Raul Must. 

Enda treeningud jätkuvad teiste treenimise kõrvalt hetkel circa 9 korda nädalas ning järgmiseks suuremaks eesmärgiks on Universiaad Kaazanis juuli kuus. Sulgpall on alati seal väga tugevalt esindatud mistõttu on võistluse tulemusel ka arvestatav kaal. Alustasin selle tarbeks ettevalmistustsüklit, mis kestab 15 nädalat ja on jaotatud kolmeks põhimõtteliselt osaks, millest viimane keskendub peamiselt kiirusele. Treeningpartnerite arv ja kvaliteet on kohati isegi paremad kui Tallinnas arvestades asjaolu, et Raul viibib enamus aega välismaal. Üldiselt on ka Raul koos Laura Vanaga enamus Eestis veedetud ajast Tartus. See ühtlasi tähendab seda, et Eesti sulgpalliliidu presidendi poolt põgusalt tutvustatud treeningkeskus juba printsiibis töötab. Asjal lihtsalt puudub vastav formaalne nimetus ja finantsiline toetus. 

Hetkel olen väga rahul. Minu igapäeva täidab tegelemine alaga, mis on senini totaalselt defineerinud mu elu. Ala, mille mitte ühtegi väljakul veedetud sekundit ma ei kahetse ja millega tegelemine teeb mind õnnelikuks. 

PS Tartlastele omaste väljendite nagu "too" ja "maru" kasutamine on küll nakkav, kuid üritan sellest hoiduda, et mitte minetada on Põhja-Eestilikku identiteeti :)

Päikest,

Rainer

Eesti Meistrivõistlused 2013

Kuivõrd Ants Mängel sulgpallis6prade blogis hiljuti kirjutas järelloo 1.-3. veebruaril aset leidnud sulgpallimaastiku ühest oluliseimast turniirist, siis annaksin ka endapoolsed  mõtted toimunust edasi  läbi isikliku vaatevinkli. Hall oli ülikõva ja sellises saalis väljakule astuda on iga endastlugupidava sportlase jaoks ülim mõnu. Osalesin sedapuhku kahes finaalis, millet ühes olin väljakul üksi ja teises oma paarismängupartneri ja hea sõbra Raul Käsneriga. Finaalidesse jõudmisel kaotasin geimi Ronald Üprusele, kellele ma ausalt öldes polnud veel vaimselt valmis seda geimi kaotama – kuidagi liiga vara, aga las ta jääb ning eks järgmisel korral ole näha, kas ta seda geimivõitu ka õigustab.  Kuna olin enne turniiri haige olnud üsna pikalt, siis mõistagi saan selle taha pugeda, aga Ron oli tubli.

Esimesena kohtusin juba viiendat korda meesüksiku finaalis kauaaegse treeningpartneri ja Eesti sulgpalli ikooni Raul Mustaga. Kõik algas hästi, Raul oli kergelt ebakindel, mina tegin teravaid lahendusi ja kuni 8:7 eduseisuni olin konkurentsis. Jalad olid kerged(enne mängu kasutasin ka võimalust ja lasin füsioterapeudil ennast putitada) ja tugevad, löögid toitsid – mul oli flow, mis on iga sportlase unistus ja midagi sellist, mis meist igaühte oma ala juurde truult higistama tõmbab. Muidugi juba mingit kogemust omava mängijana teadsin, et võin täitsa rahulikult võtta, sest nüüd hakkab alles mäng pihta. Minu ennustus oli täpne, Raul tõstis kvaliteeti ja tegi vähem vigu. Mainisin, et olin eelnevast esmaspäevast haige. Tegemist oli päris korraliku viirusega, mis naelutas mind 2-3 päevaks täiesti puhkerežiimile. Enesetunne õnnestus turniiriks heaks saada ja olin enne haigust hästi mänginud ning kõvasti vaeva näinud, et vormi sättida. Kõige kehvem oli aga lugu hingamisteedega, mis peale poolt geimi käitusid nagu ma oleks torusiili joonud. Seega lühidalt öelduna ei suutnud ma enam tempot hoida, mootor jooksis kokku ning ma kaotasin vaimselt usu enda võimetesse. Täiesti võimalik, et need asjad võisid aset leida ka teises järjekorras, aga mina esitasin need selliselt. Peale täiesti mõttetut teist geimi, mille jooksul ma ajasin iseennast korduvalt oksele ning oleksin parema meelega kuskil mujal olnud kui väljakul. Kaotus 12:21 ja 8:21. Peale mängu oli mul kergelt öeldes endaga suhteliselt raske läbi saada. Ma olin aastaid vaeva näinud ja teadsin, et ma olen füüsiliselt ja mänguliselt kõige paremas vormis kui kunagi varem, aga ma lihtsalt ei suutnud sellest maksimumi väljakule jätta – misiganes see põhjus ka ei olnud. Jälle üks mäng, kus ma lasin käest võimaluse näidata seda, milleks ma võimeline olen.

Meespaarismängu finaal Kristjan Kaljuranna ja Robert Kasela vastu. Enne mängu koguneme koos kolmanda koha mängus osalejatega, et minna väljakule. Ma olin suutnud üksikmängu läbikukkumise paarismängu silmas pidades juba unustada ja mu tuju oli hea. Fotograaf teeb meist pilte ja ma loomulikult proovin natukene nooremaid vastaseid mõjutada ajades pildil püsti ühe näpu andes sellega mõista, et siit mängust lahkume meie võitjatena. Kolmanda koha mängus osaleja Andres Aru pillub teravaid repliike, kuid see mind ei kohuta, sest ma siiralt läksin seda mängu võitma. Mängule eelnevalt paluti meil testida palle ning otsustasime ühiselt aeglasemate pallide kasuks. Mul on siiamaani arusaamatu, mis kuri vaim mu aju vaevas, et ma tahtsin suhteliselt aeglases saalis Kristjan Kaljuranna vastu aeglasemate pallidega mängida – kas olukord, kus liigne enesekindlus sai saatuslikuks? Igatahes on ju lõppkokkuvõttes kõigile olukord võrdne, aga mõnele meeldib lihtsalt rohkem kaitsta kui teistele ja Kristjanile see meeldib. Seega esimeses geimis oleme kuni intervallini koguaeg taga, aga ei midagi hullu. Seejärel võtame järgi ja kuni 16:16 seisuni on mäng tasavägine. Nüüd kaotame mitu punkti järjest ja avastame ennast 20:17 kaotusseisust, võtame järgi  20:19 ja mina lähen servima. Ma olen üldjuhul oma serviga rahul, aga siinkohal oleks tulnud mind mõisa taha piitsa hoope saama saata – korralikult võrgu peale ja esimene geim läinud. 

Teine geim läheb sellises taktis nagu ma poleks kohe üldse tahtnud, et see pull minema hakkab.  Meie ründame enamuse ajast, aga ei ole piisavalt teravad, et ralli ära lõpetada ja Kristjan-Robert nopivad punkte teravate vasturünnakutega. Teise geimi ainuke tähelepanuväärne koht oli vaidlus pukikohtunikuga, mille näol oli lihtsalt tegemist järjekordse näitega sellest miks ma juurat õppima läksin – mulle lihtsalt meeldib vaielda. Olgu siiski ära mainitud, et sel korral pani kohtunik tõesti villast ning oli loomulik, et me ei taganenud enda positsioonist. Mängu tulemus 19:21 14:21, Kristjan ja Robert on teistkordselt Eesti Meistrid ning mina pidin järjekordsest kullast suu puhtaks pühkima – tunne oli mage.

Teistest finaalidest nii palju, et naisüksikus võitis Karoliine, aga ma loodan, et Laura saab oma kõvale tööle ja vaevale lõpuks ka väärilise tasu. Naispaar minule üllatuslikult ei hiilanudki sellele iseloomuliku igavusega, vaid noored tüdrukud näitasid perspektiivi ja mäng oli vaadatav – naispaari kohta. Segapaaris võtsid kulla 15-aastased noored. Minu täielik lugupidamine neile, aga kõigile vanematele paaridele sõnum – võtame kokku ennast, sest nende tase ei olnud kindlasti selline millega peaks võitma Eesti meistritiitli.

Seega olen kokku võitnud Eesti meistrivõistlustelt 7 hõbemedalit, mis näitab seda, et mul on stabiilsust ja praeguse seisuga lähen 2014. eestikatele vastu selge plaaniga võtta sealt kuldmedal  - vastasel juhul jääks midagi kripeldama.

Pariisi regionaalliiga ehk tähelepanekud toitumisest

Täna võitsime oma mõlemad vastased suure ülekaaluga ning võib asjaga enam-vähem rahul olla. Jällegi sain siiski kinnitust asjaolule, et ma ei absoluutselt "hommikuinimene" ja kohutavalt rasked on esimesed mängud hommikul. Tegelikult tõelised sportlased nii ei räägi ja pean lihtsalt möönma, et kuna vastane oli eeldatavalt kerge ei näinud ma piisavalt vaeva, et ennast korralikult soojaks teha. Seetõttu mängisin esimese mängu nagu mingi äsja haiglaravilt naasnud pensionär. 

Siit jälle moraal mulle ja enamusele Eesti sulgpalluritest - esimene soojendus peab olema dünaamiline ja võimas, ideaalis peaksite saama lisaks muudele harjutustele mängida ühe geimi. Pahatihti näen, kuidas peale paari puusaringi minnakse väljakule ja loodetakse elu parimat mängu näidata, nagu mina sel korral. Selline mentaliteet tuleb ära unustada. Sel korral ma võitsin, aga kui vastane oleks vähegi arvestatav olnud oleksingi jäänud kogu mängu halbade pallide ning ereda ja jaheda saali peale mõtlema. Kõigele lisaks suureneb tohutult vigastuseoht, sest lihased ja ennekõike liigesed, kõõlused pole selliseks kargamiseks valmis. 

Teine tähelepanek, mida tahtsin jagada oli prantslaste toitumine. Vähemalt need inimesed, kellega ma siin kokku puutun teevad minu jaoks juba üsna ihukarvu püstiajavaid valikuid toidu osas. Nimelt olen juba umbes pool aastat kõigest väest üritanud jälgida põhimõtet, et nisujahu(ükskõik millal) ja suhkur(eriti päeva esimeses pooles) on minu suurimad vaenlased. Absoluutne enesepetmine oleks väita, et see mul alati õnnestunud on. Eriti keeruline on magusast eemale hoida, aga mida enam ma oma keha jälgin seda rohkem mõistan, et tegelikult oleks kõige mõistlikum maiustustest täielikult loobuda, sest siis on mu lihas kõige teravam ja enesetunne kõige parem. Nüüd väike näide elust enesest prantslaste toitumise kohta. Istun hommikulauas oma klubikaaslasega, kelle juures ööbin, söön oma keedumuna ning vilksamisi silmanurgast näen, kuidas ta hommikusöögiks oma magusa croissanti vahele milka šokolaaditahvlist terve rea pistab. Sel hetkel ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja minu täpsed sõnad olid: "That is just disgusting". 

Seejärel on meil klubimängude vahepeal alati kaetud laud, kus on ühtteist söögipoolist ehk siis tegelikult on tegemist täieliku väljavõttega mingist pagariäri tootesortimendist. Pikad saiakesed, igasugused erinevad croissantid, koogikesed, maiustused ja muidugi kõikvõimas coca-cola. Täiesti mõistan, et enamus nendest inimestest ei ole professionaalsed sportlased, aga minu arust see pole mitte mingi vabandus, et igal sammul saia sisse kugistada. Seega minu arvamus oleks see, et üritagem kõigest väest need nisujahu ja suhkruga mäkerdajad pankrotti ajada eelkõige nendest toodetest loobumise või tarbimise viimise miinimumi näol. Keskenduge toiduainetele, mida sõid inimesed, kes elasid siis kui kogu seda nisu ja magusa terrorit ei eksisteerinud. 

Huvitavat toitumise kohta: http://www.raudnetervis.com/

Jàdore Paris

Oli juba 2012. aasta lõpp, kui minu poole pöördus kunagise koduklubi team manager Pariisi regionaalliigast Prantsusmaalt. "Meil on vaja sind, et suudaksime lõpuks üleriigilisse liigasse murda, kuid me ei saa garanteerida, et saame sulle palka maksta ja see selgub hooaja lõpu poole" olid tema sõnad. Esindasin sama klubi 2008-2009 hooajal ja tegemist oli minu jaoks esimese välisklubiga, kus sain reaalselt mänguaega, mille esindamist vahendas ülemaailmne mängijate värbamisega tegelev organisatsioon ning kus ma sain ka reaalselt palka. Seetõttu mõnevõrra nostalgiliste tagamaade tõttu otsustasin, et kuna ma hetkel ühtegi välisklubi nii või teisiti ei esindanud lähen ja üritan teha seda, mis eelneval korral saavutamata jäi ehk tõusta klubiga üleriigilisse liigasse, mis on nende jaoks peamine eesmärk juba väga pikalt. Absoluutselt mängis mõnevõrra olulist rolli ka asjaolu, et Pariis on minu lemmiklinn Euroopas ja saaksin seda külastada nii jõulude ajal, kui kevadel, mil jalutuskäik Eiffeli torni lähistel ja Champs-Elyseel on väärt rohkem, kui mistahes krõbisev rahatäht. Ja ometigi sulgpallurina on see ka minu töö, olgugi, et et tasu polnud veel 100 protsenti kindel. Elus on vahel nii, et pead  enne kõvasti aega ja vaeva oma tegemistesse investeerima teadmata, kas kõik see lõpuks ka finantsiliselt või muul viisil ära tasub ja minu arust on see teatud olukordades täiesti normaalne nähtus.

 Mõeldud tehtud otsustasin loobuda tänapäeval nii tihtiesinevast „show me the money“ põhimõttest ja andsin lubaduse reisida Pariisi kokku viiel korral kuue kuupikkuse perioodi jooksul detsembrist maini. Esimene teammatch leidis aset 14-16.detsembril ja Pariis valmistus jõuludeks. Eiffeli torn säras nagu valmistuks ta peale Noeli kokku kukkuma ehk kogu hingest. Peale mõningast kaalumist otsustasin ohverdada enda jalad odavama sissepääsu ja kõvasti väiksema järjekorra kasuks ning hakkasin mööda treppe 324 kõrgusesse torni ronima. Ei olnud midagi hullu ja minu ennatlik kabuhirm Tallinna Teletorni jooksu meenutades oli asjatu – tempo ei olnud nii kõrge. Trepid ise olid väga turvalised ja kindlad ning mingit kukkumise feelingut või foobiat ei tekkinud. Teisel korrusel võtsin lifti, maksin lisa 4-6 euri ja sain soomlaste Kone toel(tegelikult võis ka Otis olla) päris viimasele korrusele. Vaade oli super ja klaas šampust maksis superpalju – ilusa neiuga koos olles võib-olla mitte nii palju. Tornist tagasi tulles olin oma toitumiskava „cheat day“ sättinud täpselt selleks puhuks ja kostitasin ennast väikeste French friesidega 2. korruse kohvikus.  Alla jõudes ei saanud ma üle ega ümber väikeste suveniiride ostmisest ja ühtlasi suundusin jõuluturule kodustele kinke ostma. Ausalt öeldes oli see turg üllatavalt tore, sest hinnad olid mõistlikud, atmosfäär oli maagilisevõitu ja kogu nodi oli täitsa huvitav, kuidagi teistsugune kui Viru Keskuses. 

Sulgpallist nii palju, et meil õnnestus mõlema klubi vastu võtta võit, millest üks klubi oli meie peamine konkurent play-offi koha peale. Antud regionaalliiga tase on küll kohati kõrgem, kui kaks nõrgemat üleriigilist liigat, aga enamjaolt on vastased siiski kesisevõitu. Enamjaolt tähendab ennekõike seda, et 2008-2009. hooajal panid suuremad klubid oma paremad mängijad vahel ka regionaalliigasse mängima, mistõttu tuli kohati rinda pista ka hiinlase ja indoneeslasega, kellele siis tuli alla vanduda. Sel hooajal selliseid klubisid ei tohiks liigas olla ja me lähme täispanga peale. Nii palju siis minu klubist ja Pariisist selleks korraks. Jõudsingi just teistkordselt sel hooajal Pariisi ja lähen Versaillesi lossiga tutvuma enne homset mängu. Later!

PS Mu laused on liiga pikad ma tean, aga las nad olla Tammsaare ju kirjutas ka pikkade lausetega.

Raineri blogi

Otsustasin lisaks sulgpallisõprade blogile anda natukene sisemist infot Eesti meesüksikmängu teise numbri treeningutesse ja tegemistesse. Ilmselgelt mul ei õnnestu hoida blogi verbaalselt meisterlikkust sellisel tasemel nagu Ants Mängel sulgpallis6brad blogis, kuid üritan seda siis heastada ülimalt kompromiteeriva pildi- ja faktimaterjaliga sulgpalli telgitagustest(olgem ausad isegi selles on ilmselt raske sammu pidada). Seega blogi saab olema ülimalt professionaalne ja huumori osas sama tuim nagu mu jalad peale 8*400 meetri jooksu.