Eesti Meistrivõistlused 2013

Kuivõrd Ants Mängel sulgpallis6prade blogis hiljuti kirjutas järelloo 1.-3. veebruaril aset leidnud sulgpallimaastiku ühest oluliseimast turniirist, siis annaksin ka endapoolsed  mõtted toimunust edasi  läbi isikliku vaatevinkli. Hall oli ülikõva ja sellises saalis väljakule astuda on iga endastlugupidava sportlase jaoks ülim mõnu. Osalesin sedapuhku kahes finaalis, millet ühes olin väljakul üksi ja teises oma paarismängupartneri ja hea sõbra Raul Käsneriga. Finaalidesse jõudmisel kaotasin geimi Ronald Üprusele, kellele ma ausalt öldes polnud veel vaimselt valmis seda geimi kaotama – kuidagi liiga vara, aga las ta jääb ning eks järgmisel korral ole näha, kas ta seda geimivõitu ka õigustab.  Kuna olin enne turniiri haige olnud üsna pikalt, siis mõistagi saan selle taha pugeda, aga Ron oli tubli.

Esimesena kohtusin juba viiendat korda meesüksiku finaalis kauaaegse treeningpartneri ja Eesti sulgpalli ikooni Raul Mustaga. Kõik algas hästi, Raul oli kergelt ebakindel, mina tegin teravaid lahendusi ja kuni 8:7 eduseisuni olin konkurentsis. Jalad olid kerged(enne mängu kasutasin ka võimalust ja lasin füsioterapeudil ennast putitada) ja tugevad, löögid toitsid – mul oli flow, mis on iga sportlase unistus ja midagi sellist, mis meist igaühte oma ala juurde truult higistama tõmbab. Muidugi juba mingit kogemust omava mängijana teadsin, et võin täitsa rahulikult võtta, sest nüüd hakkab alles mäng pihta. Minu ennustus oli täpne, Raul tõstis kvaliteeti ja tegi vähem vigu. Mainisin, et olin eelnevast esmaspäevast haige. Tegemist oli päris korraliku viirusega, mis naelutas mind 2-3 päevaks täiesti puhkerežiimile. Enesetunne õnnestus turniiriks heaks saada ja olin enne haigust hästi mänginud ning kõvasti vaeva näinud, et vormi sättida. Kõige kehvem oli aga lugu hingamisteedega, mis peale poolt geimi käitusid nagu ma oleks torusiili joonud. Seega lühidalt öelduna ei suutnud ma enam tempot hoida, mootor jooksis kokku ning ma kaotasin vaimselt usu enda võimetesse. Täiesti võimalik, et need asjad võisid aset leida ka teises järjekorras, aga mina esitasin need selliselt. Peale täiesti mõttetut teist geimi, mille jooksul ma ajasin iseennast korduvalt oksele ning oleksin parema meelega kuskil mujal olnud kui väljakul. Kaotus 12:21 ja 8:21. Peale mängu oli mul kergelt öeldes endaga suhteliselt raske läbi saada. Ma olin aastaid vaeva näinud ja teadsin, et ma olen füüsiliselt ja mänguliselt kõige paremas vormis kui kunagi varem, aga ma lihtsalt ei suutnud sellest maksimumi väljakule jätta – misiganes see põhjus ka ei olnud. Jälle üks mäng, kus ma lasin käest võimaluse näidata seda, milleks ma võimeline olen.

Meespaarismängu finaal Kristjan Kaljuranna ja Robert Kasela vastu. Enne mängu koguneme koos kolmanda koha mängus osalejatega, et minna väljakule. Ma olin suutnud üksikmängu läbikukkumise paarismängu silmas pidades juba unustada ja mu tuju oli hea. Fotograaf teeb meist pilte ja ma loomulikult proovin natukene nooremaid vastaseid mõjutada ajades pildil püsti ühe näpu andes sellega mõista, et siit mängust lahkume meie võitjatena. Kolmanda koha mängus osaleja Andres Aru pillub teravaid repliike, kuid see mind ei kohuta, sest ma siiralt läksin seda mängu võitma. Mängule eelnevalt paluti meil testida palle ning otsustasime ühiselt aeglasemate pallide kasuks. Mul on siiamaani arusaamatu, mis kuri vaim mu aju vaevas, et ma tahtsin suhteliselt aeglases saalis Kristjan Kaljuranna vastu aeglasemate pallidega mängida – kas olukord, kus liigne enesekindlus sai saatuslikuks? Igatahes on ju lõppkokkuvõttes kõigile olukord võrdne, aga mõnele meeldib lihtsalt rohkem kaitsta kui teistele ja Kristjanile see meeldib. Seega esimeses geimis oleme kuni intervallini koguaeg taga, aga ei midagi hullu. Seejärel võtame järgi ja kuni 16:16 seisuni on mäng tasavägine. Nüüd kaotame mitu punkti järjest ja avastame ennast 20:17 kaotusseisust, võtame järgi  20:19 ja mina lähen servima. Ma olen üldjuhul oma serviga rahul, aga siinkohal oleks tulnud mind mõisa taha piitsa hoope saama saata – korralikult võrgu peale ja esimene geim läinud. 

Teine geim läheb sellises taktis nagu ma poleks kohe üldse tahtnud, et see pull minema hakkab.  Meie ründame enamuse ajast, aga ei ole piisavalt teravad, et ralli ära lõpetada ja Kristjan-Robert nopivad punkte teravate vasturünnakutega. Teise geimi ainuke tähelepanuväärne koht oli vaidlus pukikohtunikuga, mille näol oli lihtsalt tegemist järjekordse näitega sellest miks ma juurat õppima läksin – mulle lihtsalt meeldib vaielda. Olgu siiski ära mainitud, et sel korral pani kohtunik tõesti villast ning oli loomulik, et me ei taganenud enda positsioonist. Mängu tulemus 19:21 14:21, Kristjan ja Robert on teistkordselt Eesti Meistrid ning mina pidin järjekordsest kullast suu puhtaks pühkima – tunne oli mage.

Teistest finaalidest nii palju, et naisüksikus võitis Karoliine, aga ma loodan, et Laura saab oma kõvale tööle ja vaevale lõpuks ka väärilise tasu. Naispaar minule üllatuslikult ei hiilanudki sellele iseloomuliku igavusega, vaid noored tüdrukud näitasid perspektiivi ja mäng oli vaadatav – naispaari kohta. Segapaaris võtsid kulla 15-aastased noored. Minu täielik lugupidamine neile, aga kõigile vanematele paaridele sõnum – võtame kokku ennast, sest nende tase ei olnud kindlasti selline millega peaks võitma Eesti meistritiitli.

Seega olen kokku võitnud Eesti meistrivõistlustelt 7 hõbemedalit, mis näitab seda, et mul on stabiilsust ja praeguse seisuga lähen 2014. eestikatele vastu selge plaaniga võtta sealt kuldmedal  - vastasel juhul jääks midagi kripeldama.